Infotahvel

Magnum Kirjutab : : : : Raeapteegilt maiasmokkadele : : : : Kuidas ravimivabrik püssirohtu jahvatas : : : : Muutusid juurdehindluse piirmäärad : : : : Raeapteegi kodumuuseum : : : : Uue hooaja künnisel : : : : Eesti apteekrid, ühinege! : : : : Muutused ravimtaimede määratlemisel : : : : Vabariigi sünd : : : : Tervitused alanud aastaks : : : : Esimene eestlasest linnapea - proviisor Johannes Märtson : : : : Raviteenuste hinnad uuel aastal : : : : Apteekide koostööst : : : : Siberi katk ehk antraks Seadusandlus Kuulutuste Tahvel Sündmused Magnumis : : : : Doonoripäev detsembris 2003 : : : : Leigo leelo 2003 : : : : EFS 40.suvapäevad : : : : Doonoripäev juulis 2003 : : : : Doonoripäev jaanuaris 2003 : : : : Viljandi linnaekskursioon : : : : Kummitused Tallinna vanalinnas : : : : Doonoripäev oktoobris : : : : Viitna jalgsimatk 2002 : : : : EFS 39. suvepäevad : : : : Doonoripäev juunis : : : : Apteekrid linnulaulu kuulamas : : : : Linnaekskursioon Narvas : : : : Doonoripäev Magnum Medicalis : : : : Ravimitootjate infopäev : : : : Linnaekskursioonid Tallinnas ja Tartus : : : : Setomaa rattamatk 2001

09/2002  Mon faible - Raeapteegi kodumuuseum Aastal 1802 seadis Tallinna raeapteeker Johann Burchart VII meditsiiniüliõpilasest perepoeg Johann VIII (1776-1838) raeapteegi pööningul sisse oma hobinurgakese. Ta paigutas riiulitele ja kappidesse hulgakese esemeid, mida oli pidanud kollektsioneerimisväärtuslikeks haruldusteks. Valdkondadest, mida toona nimetati antikviteetideks, rariteetideks ja kuriositeetideks. Hobipaik sai nimeks “Mon faible” (pr. – minu nõrkus). Erinevalt tänapäevasest tavast ei nimetatud antikviteetideks igasugust kila-kola, mis üle viiekümne aasta vana, vaid muinas-kreeka, -rooma ja –egiptuse päritoluga tõepoolest antiikaegseid esemeid, nagu gemmid, mündid, savist ja pronksist õlilambid, ehted, kujukesed, muumiad. Raeapteek näeb XX sajandi alguse postkaardil välja veel samasugune, nagu ta oli kodumuuseumi “Mon faible” majutades. Balti aadli ning jõukamate kodanike seas levis komme seesuguseid esemeid oma Vahemere-äärsetelt reisidelt meenetena kaasa tuua. Peamiseks magnetiks antikviteetidele kujunes taasavatud Tartu ülikool, kuhu loodi vastav muuseum, kuid üksjagu jäi ka erakätesse püsima. Pole teateid, et Johann Burchart VIII oleks ise lõunamaadel reisimas käinud, kuid ta koondas oma valdusse kümneid väheldasi kunstitöid antiikkultuuridest. Sealhulgas on vast väärtuslikumad pronksist ja terrakotast kreeka-rooma jumalakujukesed. Kuid noort meedikut ei köitnud ainult kunstitööd. Päris kummastav on vaadata linasesse riidesse mähitud krokodillipoja muumiat. Nii umbes neljakümnesentimeetrist krokobeebit, kes mõni tuhat aastat tagasi kuskil Niiluse ääres enneaegselt oma otsa leidis, kuid pühaks loomaks peetuna balsameeriti, et tema hing võiks viimselpäeval üles tõustes oma pruukimiskõlblikuna säilitatud kehasse tagasi pöörduda. Seesuguseid loomseid haruldusi tavatsesid omaaegsed kollektsionäärid nimetada kuriositeetideks. Pärimuse järgi olevat Burchart VIII kogumiskirg saanud algtõuke ühest iseäranis kenasti maalitud lihavõttemunast, mida ta kuidagi ei raatsinud ära visata. Hiljem oli tal ka jaanalinnumuna külastajatele ette näidata ning terve erikollektsioon loomade kolpadest. Ent rariteetide ja kuriositeetide valda kuulusid ka maailma erinevatest kantidest iseäralikkuse pärast toodud pärismaalaste kunsti- ja tarbeesemed, relvad, ehted ja muusikariistad. Hiina, Siiam, Jaapan, Polüneesia, India olid XIX sajandi algul nende maade esirinnas, mis eurooplaste maitsest nii erinevaid, kuid omamoodi rafineeritud esemeid pakkusid. Mõnes eestimaises mõisamajas olid koguni oma hiina toad olemas. Rariteetide ühe klassi moodustasid kodumaised muistised igast mastist. Ka nende peale oli noor tallinlane maias, olgu siis tegemist eriliste vanaaegsete leinanööpidega aristokraatliku kostüümi küljest, käibelt kõrvale jäänud lauanõudega või eripäraste kääridega. Täie innuga sai Johann Burchart kogumiskirele anduda sestpeale, kui ta pärast oma isa surma võttis aastal 1808 üle Raeapteegi juhtimise ning ühtlasi tegutses arstina, teenides päris kenakesti. Muuseumliku ilme sai ka üks raeapteekri eluruumidest – seesama, kus praegu on küüslaugurestorani “Balthasar” saksakamber. Praegu tühjas seinaorvas asusid kaks monumentaalset kivireljeefi (praegu dominiiklaste kloostri ristikäigus). Arvatavasti tellis need reljeefid Raeapteegile Johann Burchart II kujur Arent Passeri pojalt Dionysiuselt ajavahemikus 1617-36. Pole selge, kas need olid algselt määratud etikuplaatideks välistrepi kõrvale, aknapaleplaatideks või kodualtari tarbeks. Varabarokses stiilis, El Grecot meenutavate “kahekorruseliste figuuridega” raidkivid on eriti huvitavad seetõttu, et evangeelsed teemad on ühendatud apteekri ja tema abikaasa Agneta enesejäädvustusega. Kolgata põlvitava Maarja Magdaleenaga. XVII saj. reljeef Raeapteegist. Praegu Tallinna Linna-muuseumi raidkivide välja-panekus dominiiklaste Katariina kloostris. Jeesus Kristuse üles-tõusmine. Paariline eel-misega. Kirstu toetava mehe jalge juures on Burcharti suguvõsa vapp krooni hoidva greifi, liilia ning kahe rosetiga. Ristilöödu ristipuu jalamil põlvitava Maarja Magdaleena kõrval on proua Agneta Burcharti vapp, ülestõusnud Kristuse tühja kirstu toetab turvises härrasmees Ungari väikeaadlist pärineva Burchart Belavary de Sycava vapiga. Arvatavasti on vappide kõrval portreeliselt kujutatud raeapteeker ise ja tema abikaasa. Nende reljeefidega on otseselt seotud ka paar aastat tagasi elevust tekitanud raeapteeker Johann VIII ja tema gümnasistist poja kirjad “Järeltulevatele põlvedele”. Need kirjutati lihavõtteks 1826 ja leiti Raeapteegi müüritisest hoone restaureerimisel. Üks neist oli vaskkapslis, teine “saadeti teele” pudelpostiga, müürides klaaspudeli kirjaga akna alla seina. Kirjad leiti juhuslikult, seintelt murenenud krohvi maha kopsides. Niihästi apteeker kui tema 16-aastane poeg soovisid kõike paremat järeltulijatele, kes need kirjad juhtuvad leidma. Poeg teatas, et ta soovib õppida arstiks ning tegutseda “inimkonna hüvanguks”. Isa kirjutas, et ta laskis paigutada raidkivid elutoa seinale Kristuse ülestõusmispühade eel. Ühtlasi soovitab ta meilgi hoida ja säästa “mineviku tunnismärke”. Seega võib kirja lugeda muinskaitse propaganda valda kuuluvaks. Johann VIII kogus ka tähtsate iskutega seotud esemeid. Tema koostatud käsikirjalises kataloogis on näiteks kirjas “tükike kuningas Gustav Vasa voodi küljest Gripsholmi lossist”, Karl XII kolmnurkkübar, Peeter Suure ratsasaabas, hetman Mazepa kindad. Need ja muud haruldused annetas perekond Burchart pärast kollektsionääri surma Eestimaa Provintsiaalmuuseumile. Viimase järglaseks on Eesti Ajaloomuuseum, mis säilitab raeapteekri kodumuuseumi esemelist vara tänini (ürikud anti arhiivi, looduslooline materjal Loodusmuuseumi). Praegusesse väljapanekusse Suure gildi hoones Pikal tänaval kuulub Burcharti kogust keskaegne Tallinna timuka mõõka. Selle teramikul on kiri: “Jumala arm on igal hommikul uus. Tõstes mõõka, aitan ma patuse igavesse ellu.” Jüri Kuuskemaa