|
Infotahvel |
|
11/2002 Sellel korral on luubi all üks kahekümnendatel aastatel muuseas ka farmaatsiaga tegelenud ettevõte ning konkreetsemalt skandaal. Tollal polnud ettevõtete tegevusalad veel hästi diferentseeritud ja nii tegeles meie seekordne huvialune, aktsiaselts Helios äritunnistuse alusel keemia-farmaatsia, kosmeetika ja pürotehnikaga. Ettevõtte asus Tartus, Uus Savi tänaval, raudteepoolses otsas. Praegu kannab tänav muide Näituse nime, seda juba kolmekümnendatest saadik. Ega äri pole kerge asi. Liiatigi veel tehnoloogiline, teadmisi, seadmeid ja seetõttu raha nõudev äri. Helios tegeles seepärast mitmete asjadega. Võimaluse avanedes sõlmis ta 1927. aasta 7. märtsil sõjaväe valitsusega lühiajalise lepingu vana püssirohu peeneks jahvatamiseks. Olgugi, et sõjaline püssirohi eeldanuks veidi kõvemat määratlust kui pürotehnika. Selle lepinguga sõjavägi endale olulisi kohustusi ei võtnud, vastutus käitlemisel jäi Heliose juhtkonna kanda. Sõjaväe tarnida olid vanad, 1914. aastast pärinevad kastid mereväe püssirohuga, mis oli tükiline ja seetõttu niimoodi kasutuskõlbmatu. Kastide lauad olid juba niiskusest pehkinud ja kruvid roostetanud. Püssirohi ladustati vabrikust saja meetri kaugusel asuvas keldris, sinna mahutati 500 puuda ehk 8 tonni püssirohtu, sellisest kogusest jätkunuks terve linnaosa lõhkamiseks. Päevas jahvatati 18 kastitäit, kuid seda tehti üpris ettevaatlikult ja vaikselt. Detsembriks oli esimene keldritäis juba jahvatatud ning alustati teist. Heliost oli vahepeal, suvel, aga tabanud tuleõnnetus - ühe vabrikuhoone põleng. Õnneks polnud tegu püssirohuga seotud osakonnaga ja peatselt asuti hoonet taastama uuendatud kujul, kuigi see eeldanuks projekti kooskõlastust. Viimast aga ei tahtnud linnavalitsus anda seoses vabriku asukohaga väljaspool tolleaegset Tartu tööstusrajooni Ropkat, lisaks polnud asukohal planeeringut ja uut projekti peeti ka arhitektuuriliselt vastuvõetamatuks. See juhtus 13. detsembril, kuid mitte reedel, vaid hoopis teisipäeval. Sellel lumisel talvepäeval, hommikul veidi enne üheksat, kui tööpäev oli algamas. Veski mootor oli juba käivitatud, kuid masinates veel püssirohtu polnud. Siis toimus plahvatus. Kõigepealt lahvatas õuepealne hoone, seejärel ka teine, tänava ääres asunu. Lõhkeainet läinud sellepeale 8,5 puuda ehk 140 kg. Plahvatuses katkes Tartut Tallinnaga ühendanud telefoniliin, mõju oli tunda isegi kilomeetri taha. Mõju aga oli üsnagi iseäralik, naabruses purustas see vaid paaril majal aknad, kuigi lõhkus veel kilomeetri kaugusel tervelt viis aknaruutu. Kesklinnas töötanud kunstniku käsi tõmmanud pika vale joone, plahvatusest värisenud isegi mõni maja üle jõe. Õnnetuses kaotasid elu kokku kaheksa inimest, neist kuus olid sõelumisruumis ja kaks jahvatamisruumis. Vabriku direktor, professor Reisler kahtlustas alul õnnetuse põhjusena püssirohukasti avamist ja sealse roostes kruvi keeramisest tekkinud sädet. Kuid kaste võis avada vaid ainus püssirohu käitlemiseks vajalikku kvalifikatsiooni omav töötaja, viiekümne viie aastane kodakondsuseta endine Vene mereväeohvitser, spetsialiseerumisega lõhkeainetele. Tööriist oli tal vasest, et vältida sädeme ohtu. Ta viibis plahvatuse toimumisel jahvatamisruumis, see ruum sai aga vähem kannatada kui sõelumisruum, viimane hävis täielikult. Tundub, et plahvatus pidi alguse saama just sellest. Plahvatuse järgselt selgus, et Heliose paberimajandus oli üsna laokile jäetud. Püssirohu jahvatamiseks pidanuks olema luba ka tsiviilvõimudelt, õieti ei teatud naabruskonnas kahtlustadagi, millega Helios tegeles. Ega luba poleks kuidagi saadud ka, hooned asusid raudteele ja elumajadele liialt lähedal. Nii näitab Heliosega sündinu veel kehva riigipoolset kontrolli ja lokkavat vastutustundetust vabrikus endas. Noores vabariigis juhtus nii mõndagi! Madis Veskimeister |